Detailid.
Jah, oled kogu elu milleski kindel ja siis juhtub midagi ja sa enam ei oska mitte midagi arvata…
Näiteks, ma pole kunagi suurem asi pruunide silmade fänn olnud. Järgi mõeldes avastasin, et tegelikult on kõigil mu lähematel sõpradel mingit muud värvi silmad. Klaudia välja arvatud, aga tema pole enam mingi lähedane sõber ka, ja tegelikult avastasin ma tema silmavärvi üldse tänu Sorgele. Niisiis, ta ei loe ja mulle ei meeldi pruunid silmad. Sama moodi nagu mõnele ei meeldi keedetud porgand.
Aga oma jutuga tahtsin sinna jõuda, et ma nägin maailma kõige ilusamate silmadega meest. Ja paku, mis värvi olid tema silmad? Jah, pruunid. Aga mitte lihtsalt pruunid, need olid peaaegu mustad. Ja tal olid tumedad lokkis juuksed (Birgit, midagi sulle ehk?) ja paaripäevane habe.
Tundus selline malbe mehike. Ja nii kohutavalt ilus. See ilus poiss, keda ma nägin, tema oli lihtsalt ilus poiss. Aga see mees. Ta oli Ilus Mees, ja see on midagi, mida iga päev ei kohta.
Ja jälle kord olen ma kõrvuni armunud tundmatusse mehesse (või võib öelda ka mehhe?).
______________
Lisaks kõigele sain unes ilmutuse. Asi on nimelt selles, et mulle on juba väga pikalt käinud pinda inimesed, kes kiitlevad sellega, et nad saavad oma sõpradega kõigest rääkida. See on hea. Rääkigu terviseks, aga kui nad hakkavad kelkimise näitlikustamiseks tooma asju stiilis: “konnadest ja spordist kuni seksi ja mannani”, siis lendad mul katus minema ja ma olen tülpinud.
Jah, tean, olen isegi nii teinud, aga enda vead ju ei häiri. Ikka teiste, ikka teiste.
(Selle arutelu suutsin konstrueerida poolunes. Klauts laulab, mina filosofeerin. Tagatipuks kallasin endale vett peale, kui ma üritasin pead padjalt tõstmata juua.)
______________
Aga muidu hullun raamatute tõttu. Lugesin issi juues mingi itaallase “Ma ei kardat”. See oli päris hea. Ja nüüd on pooleli Strugatskite mingi asi. Jälle- hea on.
