Oh, sweet egoism

Eile õhtul, just siis kui ma olin juba arvuti kinni pannud, tuli mõte, millest ma kindlasti tahan kirjutada. Täna ärkasin üles (kahtalselt kaua magasin) ja mõte oli läinud. Või pigem oli mõtte värskus ja olulisus läinud.

Tavaline värk. Eks ma siis püüan seda nüüd taastada.

__________

Jõhkralt tunnen _____ puudust. Tegelikult pole ju põhjust, sest aeg-ajalt satub _____ ikka MSNi. Haruharva, aga siiski. Kui väga tahta, siis rääkida saab ikka. Mingitest tühistest asjadest, aga ka see suhtlus ja abiks ikka.

Ma ei saagi sellest aru, et miks ma just _____ puudust tunnen. Sama hästi võiks ju ____ igatseda. Nad on sama kallid, aga _____ on tunduvalt lihtsam kokku saada kui teisega. Eriti nüüd, kui mul pole enam telefoni ka (aga ma ei kurda, täitsa tervendav on).

Ja selles, et ma _____ üldse ei näe, ei süüdista ma _____. Üldse. Parem ongi, et ta endale naise sai. Äkki on siis vähe õnnelikum.

__________

See postitus on pühendatud asjaosalisetele endile, kes ilmselt saavad aru, et neist käib jutt, ja ka Evale, sest nüüd saab tema ka mängida “Pane lünka õige nimi” mängu.