Kaarsilla juures on mingi puu/põõsas, millel on ikka veel mingi marjad küljes. Nüüd, kui hommikul sadanud lumi veel ära sulada jõudnud pole, on see väga kena.
Uurisin hommikuhämaruses oma tuba ja rõõmustasin, et ma ikka nii hajameelne olen. Nimelt olin surmkindel, et täna on minu kord kella kaheksaks kooli minna. Õnneks meenus mulle, et tegelikult pean ma seda alles järgmisel nädalal tegema, enne uksest välja minekut. Muidugi olin ma enne jõudnud süüa, pesta ja varast ärkamist kiruda, aga seda mõnusam oli tagasi voodisse pugeda. Aga hall tuba oli imeline. Tõesti.
Õppejõud, kes esimeses loengus tundus küll inimnahka pugenud saatanana, on saamas selle semestri kõige normaalsemaks õppejõuks. Ta küll meenutab kassi ja kasutab pidevalt samu väljendeid, aga temas on selline range inimlikkus, mis mulle õppejõudude juures väga meeldib.
Mul on kollane lamp, mis sobib mu kollase tapeedi ja kollase lae, kollase vaiba ja kollase voodipesuga. Ei, kõik pole ühtlaselt tibukollane, erinevad toonid, erinevad varjundid. Soe ja kodune, nagu mõned ütlevad.
