mu salajane sarisittur
Mul on tunne, et keegi on mu sisse poole avaneva ukse lingile sittunud. Võimalik, et kättemaksuks tohutu laiskuse eest, võimalik ka, et ma olin eelmises elus keegi väga kuri. Kah sarisittur näiteks. Dunno.
Mõte on selles, et kuigi täna pidi olema meisterdamise asjade näitamine (nimetagem seda arvestuseks), magasin ma sisse. Julmalt. Hiljem suure vihaga voodis puhisedes sain isegi aru, mida ma olin mõelnud, kui ma äratuse kinni panin, aga see ei anna mulle siiski ühtegi vabandust. Kõige veidram on see, et eile õhtul ma isegi mõtlesin, et midagi on valesti ja ometi ei vaevunud ma asju läbi mõtlema.
Ja kuigi eile tundus, et mu elu on Hullunud Marutõvekaru hirmuvalitsuse all ja et kogu selle semestri kooliskäimine muutub mõtetuks, siis praeguseks olen ma omadega nii kaugel, et ainult üks aine õhkub surma ja hävingut. Hea saavutus.
Seoses saavutustega, siis ma tunnen end Riski mängides õige hästi. Vähemalt üks sõja/strateegiamäng, milles ma hea olen. Ja sealjuures naljakas. Üldiselt on ihalus nolife‘i järgi nii suur, et ma haaran enam kui agaralt kinni võimalustest lauamänge mängida. Nagu haigus oleks peal.
PS: Borderlandi lõpulaul on küll väga suur motivaator selle läbi mängimiseks. Kui seda just Youtube‘ist nii sama kuulata ei saaks…
Edit: Jõuluõhtu pere (ja väikese expansioniga) on tulemas. Ma pole ammu jõulu oodanud. See teeb tasa selle, et ma, vana hea jõuludest lihtsalt mitte hooliv inime, pidin mingeid freaking päkapikke paberile kleepima. Ma vihkan jõulukaartide tegemist.
